Lühike vastus
Palgaläbipaistvuse eeskirjad ise ei määra tähtaega, milleks peate oma funktsioonid objektiivsete, soostumende kriteeriumite järgi kategoriseerima. Tähtaega pole nagu vastuste andmisel teabenõudele või palgakao aruande esitamisel. Kategoriseerimisprotsessi enda läbilöömise aeg ei sõltu seega seadusest, vaid teie organisatsioonist: funktsioonide arvust, sellest, mil määral funktsioonid on juba kirjeldatud, ja kui palju inimesi sisemiselt kaasatud. Praktikas lõpetavad ettevõtted, millel on piiratud arv funktsioone ja üsna ajakohane funktsiooniraamat, protsessi mõne nädalaga. Ettevõtted ilma funktsioonide kirjelduste, paljude individuaalse lepinguga funktsioonidega või mitme asukohaga, kus iga asukoht kasutas oma kategoriseerimist, arvestavad pigem paari kuuga.
See erinevus on oluline kahel põhjusel. Esiteks, sest kategoriseemine MOODUSTAB aluseks kohustuste jaoks, millel on tähtaeg, nagu vastamine teabenõudele või andmete esitamine aruandluskohustuse korral. Teiseks, sest kiiresti tehtud kategoriseemine võtab hiljem rohkem aega kui korralikult kehtestatud kategoriseemine.
Mis määrab läbilöömise aja
Esimene tegur on algne seisund. Kui teil on juba funktsioonide kirjeldused, funktsioonistruktuur või palkastruktuur, mis on funktsioonide tasandil üles ehitatud, on kategoriseemine sageli ümberkorraldamise ja soostumise kriteeriumite järgi kontrollimise küsimus. Kui selline alus puudub, algab protsess funktsioonide eneste kirjeldamisega, ja see on osa, mis võtab kõige rohkem aega.
Teine tegur on funktsioonide arv ja nende jaotus. Paigaldusettevõte 30 töötajaga ja mõne tuntava funktsiooniga (paigaldaja, planeerijaadministratiivne töötaja, juht) läbib protsessi kiiremini kui organisatsioon, kus on palju unikaalse või hübriidse funktsioone, kus tuleb pidevalt otsustada, millisesse kategooriasse funktsioon kuulub.
Kolmas tegur on kaasatud inimeste arv. Kategoriseemine, mille koostab üks isik ja mida hiljem kontrollitakse, käib kiiremini kui protsess, kus kaasnevad juhid, personalitöötajad ja võimalik et ettevõtete nõukogu. Rohkem kaasatud inimesi tähendab rohkem konsultatsioone, kuid ka kategoriseerimist, mida laiem ring toetab ja mis on vähem vaidlustatav, kui keegi esitab küsimusi.
Kus protsess takerdub
Praktikas takerduvad kategoriseerimisprotsessid tavaliselt kolmel kohal. Esimene on üheselt määratlemata kriteeriumite puudumine: ilma fikseeritud, objektiivsete standarditeta selle kohta, mis loetakse võrdväärse tööks, tekib juba iga funktsiooni kohta arutelu, ja see arutelu võtab rohkem aega kui kategoriseemine ise.
Teine kitsaskoht on funktsioonid, mis ei sobi hästi kategooriasse. Piirijuhud, näiteks funktsioon, mis on osaliselt juhtimistegevus ja osaliselt täitvav tegevus, nõuavad otsust, mis peab olema kooskõlas ülejäänud kategoriseerimisega. Kes seda otsust fikseerib, peab hiljem selgitama, miks sarnane funktsioon on kuhugi teise sisse kategoriseeritud.
Kolmas kitsaskoht on dokumentatsioon. Kategoriseemine, mis eksisteerib ainult kaasatud inimeste peas, ei ole reprodutseeritav, kui keegi läheb või kui töötaja küsib, millistel kriteeriumitel kategoriseemine põhineb. See pole ainult hoolikuse küsimus; see määrab ka selle, kui kiiresti saate vastata, kui konkreetne küsimus saabuisse.
Mida see tähendab teie planeerimisele
Kuna puudub seaduslik tähtaeg, on ruumi teekonna hoolikaks korraldamiseks, et selle asemel ajapiirangute all töötada. See ei tähenda, et edasi lükkamine on tagajärgedeta: jaotus on aluseks kohustustele, millel ON tähtaeg, ja jaotus, mis ei ole tähtaja jooksul valmis, tekitab siiski ajapiirangud. Kes näeb paar küsimuse abil, millised kohustused tema organisatsioonile juba kehtivadsaab aimu, kui palju aega on praktikas veel enne, kui muud kohustused jõustuvad.
Viis, kuidas te jaotust korraldamiseks alustate, määrab ka selle, kui reprodutseeritav ja selgitatav see hiljem on. Lehel teema kohta on välja toodud, millised sammud jaotusega kaasnevad ja milliseid kriteeriume peetakse objektiivseks ja soolist diskrimineerimist välistavaks. Kes tahab teada, kuidas süsteem jaotust struktureerib ja millised dokumendid sellest tekivad, loeb selle tagasi leheküljel kust jaotus ja alusandmed pärinevad.
Jaotusprotsessi kulud on tihedalt seotud läbilaskevajadusajaga: mida rohkem funktsioone ja mida vähem dokumentatsiooni juba olemas on, seda rohkem aega ja seega seda rohkem tööd see maksab. Ülevaade, mida see erinevates olukordades tähendab, on leheküljel hinnakujundusega iga olukorra jaoks.
See selgitus on kirjeldav ja ei ole juriidiline nõuanne teie konkreetse olukorra kohta. Hinnangu saamiseks oma funktsioonide jaotuse kohta või küsimuse kohta, kas tasustamise erinevus on põhjendatud, on jurist või asjaomane järelevalveasutus õige kontaktisik.
Kas soovite kõigepealt teada, kus te praegu olete? Tasuta kiirne uurimine annab paar küsimuse jälgi anda selguse, millised kohustused teie organisatsioonile kehtivad ja millised teemad nõuavad tähelepanu.